Miks ühiskond ei poolda individualismi, kui tegelikult on ju selge, et me kõik ei ole võrdsed? ÜHISkond - see sõna! Tõsiasi, et me elame ühel ajal ühes kohas ei tähenda, et me oleme võrdsed või sarnased, see on juhus!
Üks on tark, teine ei õpi kunagi saapapaelagi siduma. Mõni peab viisi teine mitte...
Isiksusest on saanud mingit sorti fiktsionaalne tegelane, kes esineb ainult kirjanduses.
20 - 21 sajandi koledused, sõjad, on tapnud tundliku üksikisiku uskumused. Radiatsioon on nüristanud meie meeled, mis on asendunud pimeda solidaarsusega teiste olevuste vastu. Meie loodud rahvuslik identiteet tugineb kindlatele stereotüüpidele, mis on vaid paindumatu psühhoanalüütilise lähtepunkti tagajärg.
8 miljardit inimest ja kõigest 4 inimtüüpi! Wow!
Individualismi peetakse halvamaiguliseks terminiks seostades seda egoismi egotsentrismi ja isegi üksildusega. Lihtne seletus sellele tuleneb majanduslikust korrast - üksi ei ole me nii tootlikud kui massis. Ilmselgelt on kasulikum sisse sööta negatiivset tagapõhja osadele terminitele. Inimeste arvamusi ja tundeid on võimalik raadio ja telemeediaseguse hüpnoosiga suunata nagu kraanist tulevat veejuga. Sõnad omandavad tähenduse vastavalt vajadusele ning riigikorrale. See, mis oli eile halb on homme kangelastegu ning vastupidi.
George Orwell koostas selle tobeda fenomeni uurimiseks tabeli veretöödest alates 1918.aastast kuni tänase päevani: "Selgus, et eranditult igal aastal on neid siin või seal tehtud, ja on raske meelde tuletada juhtu, kus nii vasak kui ka parempoolsed oleksid korraga uskunud üht ja sama juttu./../ Iga hetk võib olukord järsult muutuda ning eilsest vaieldamatust veretööst saab homme naeruväärne vale - ainult seetõttu, et poliitmaastik on muutunud"
Poolehoid on alati võitjate poolel. Senikaua kuni inimene ei ole sõda võitnud on ta terrorist, hetkest mil ta võidab saab temast järsku vabadusvõitleja, metsavend, apostel, päästja, midaiganes.
Mass dehumanization.
No comments:
Post a Comment