Monday, December 1, 2008

6.Outro

Mina maailma ei paranda. Ei taha. Annan endast parima, et maailm mind ei parandaks.

Wednesday, November 26, 2008

5. Märkus: miks lavale?

Käisime hiljuti Prahas konkursil. Esitasin soolo, kus ma istusin laua taga sõin ube ja naersin hüsteerilist lootusetut naeru,kukkusin näoli taldrikusse ning liikusin laval.
Etendusele järgnenud feedback sessionil avaldas auväärt daam arvamust, et tegemist ei ole tantsuetendusega ning et see on "unexceptable".
"Väga kena," ütlesin ma. "Ma esitan selle mitteetenduse kusagil restoranis, söön, naeran, klobin lusikaga vastu klaasi...suure tõenäosusega kutsutakse kohale turvamehed võib-olla isegi politsei või hulluarstid.
Nii.
Teie võtate oma kostüümikesed, sünkroonis tantsu ning esitate selle seal samas restoranis. Kõik saavad aru, et tegemist on etendusega. Ei ole probleemi.
Seega, kes kuulub rohkem lavale?"

4. Sõnade tähendusest

Mida tähendab sõna "inimlik"? Kas see on hea?
Inimlik on teha vigu. Sõita purjuspäi surnuks 3 inimest on inimlik. Panku röövida, sõdu pidada on inimlik - ükski loom nii ei tee. Mulle öeldakse "ole inimlik", "püüa olla inimlik", et panna mind tegema mida? Head? Kõmmutada inimesi?

Nõustun kartesiaanlastega, et inimesel on eraldiseisev hing ning vaimne maailm. See annab mulle kindlust ning tagab ligipääsmatu privaatsääri, et kõik ei ole nii nagu paistab. Kena. Edasi.
Sõnadel on ka hing.
Seega ei ole minu arvates vajalik kasutada õigeid sõnu. Kui on õige (st. sul on isiklik aisting, vastav emotsioon) tunne, siis ei ole oluline, millised sõnad seda kirjeldavad. Tihti saame teiste mõtetest aru, võõrastest keeltest nt. ka sõnade tähendust teadmata. Kehakeel??? Panen silmad kinni, RTL2 käima, aiman, mis ekraanil. toimub. Ma ei räägi saksa keelt. Teiste sõnade tähendus on ju täiesti minu enda tõlgendada.

Näen närune ja väsinud välja, lonkan, ninast tilgub verd, ütlen, et mul on hea olla. Valetan? Kuidas on võimalik valetada kui sõnad on iseseisvad objektid. Sõnad on õiged, tunne on õige. See, mis on minu jaoks hea on ju täiesti minu otsus, minu tunne. Keegi ei tunne minu valu või õnnelikkust. Kas see ei ole minu põhiline hingerahutagav õigus otsustada, mida sõnad tähendavad?! Muidugi on absurdne mõelda, et meil igaühel võiks olla oma keel. See tähendaks, uute reeglite loomist milganes tekib vajadus.See ei oleks enam mäng, kus iga käik on reegel. Keeleprosektor Ludwig Wittgenstein arvas, et oma keelt peab tingimata saama õpetada, siis ta on see õige. Ma pigem õpetaks oma tundeid.
Herr Wittgenstein arvas enne, et sõnad omandavad tähenduse peale seda, kui nad on andnud mõnele objektile nime. Raske lugu minu arvates: objekt ei muutu sõna tähendus muutub või vastupidi sõna jääb samaks objekt on ammu miski muu. Tore, et ta hilisemates märgetes ümber mõtles, pidades sõna tähendust lihtsalt rollimänguks. Täna tähendan seda, homme teist. Draamatükk missugune - ühe sõna erinevad rollid samas keeles.
Sõna ei oma tähendust. Tähendus on olemas niikuinii. Sõnatagi. Seda on vaja tingimata meeles pidada. Sellist asja, et"meest sõnast" või "sõna mehest" ei ole olemas. On olemas mees ja on olemas sõna. Kaks täiesti eraldi asja.
Veidi segane on lugu selle keele funktsiooniga. Mis see on. Kui ta koguaeg muutub ja sõnade tähendus nii suhteline ja isiklik on ning kui lihtsalt seda üldises plaanis kapitaalselt muuta saab. Lisaks tuleb veel arvesse võtta erinevaid dimensioone, kujutlusvõimet, taustsüsteemi jne. jne. Oh.

Friday, November 14, 2008

3."Erilist sorti julmuseks on suutelised vaid need, kes suudavad kogeda õndsust" R.Rorty

Teadagi pürgimine isikliku ekstaasi poole paratamatult välistab suures osas tähelepanelikkuse teiste inimeste vastu. Kas see on egoism? Kui inimene oleks loodud üdini hoolivaks olevuseks oleks meil võime tunda teiste valu ja tunda nende tundeid. Paraku on aga meie päralt vaid täiesti isiklik lõpmata subjektiivne ning koherentne maailm. Kildudest kokkupandud loogikajada, mis on igahetk laiali pudenemas, sest pooli asju ei anna lihtsalt seletada st. annab küll aga tänased seletused homme ju ei kõlba. Raske on olla pidevalt kahevahel, pidevalt valmis oma tänaseid põhimõtteid homme ümber kirjutama.
Õigus olla iseenda vastu julm võiks ju olla, seda enam, et puudub alus mitte olla...

Teiste inimeste kannatustele juhib kõige paremini tähelepanu kõrvalolijate ükskõiksus. Kujutage ette tänavaserval lebamas raskelt haavatud inimest, veritsemas, valust sõnatu ning tema kõrval kohvikus on lõbus seltskond, mis rahulikult õlut rüüpab ja muliseb. Auch.

Thursday, November 13, 2008

2.Sotsialiseerumisest


Michel Focault kardab "Diskursuse korras", et meie sotsialiseerumine on meie kujutlust ja tahet niivõrd piiranud, et me ei oska isegi soovitada alternatiivi oma praegusele ühiskonnale.
Mina siiski usun, et senikaua kuni on olemas kasvõi paar sotsiaalselt kodutut inimest, kes, võib isegi öelda, et masohistliku mõnuga, on valmis õõnestama teiste teadlikkust ning vahetevahel iseendale valetades maapinda kõigutama ja vaimseid varjendeid kaevama, on meil veel lootust.
Lootust, et homne tuleb teistsugune.
Ei, mitte parem, teisugune, sest kogu oma naiivsuses ja lapsikuses on inimene jõudnud sinnamaani, et keegi ei kahtle enam, et homne päev on parem, uus auto kiirem uus telefon veel väiksem ja ilusam. Sotsiaalne hüvang on meie jaoks enesestmõistetav nagu õhk. Üsna rumal.
Inimese tänamatus on ületanud igasuguseid piirid, mistõttu on sõna "inimlik" (loe N4) kaotanud igasuguse väärtuse.
Ma tänan, et ma ei pea iga hommik päikest üles tarima ja õhtul tagasi viima. Ma tänan, et ma olen üks.
Üksikond on meie päralt!
Etskae!

Wednesday, November 12, 2008

1.Dehumanisatsioon - kas selline sõna on olemas?


Miks ühiskond ei poolda individualismi, kui tegelikult on ju selge, et me kõik ei ole võrdsed? ÜHISkond - see sõna! Tõsiasi, et me elame ühel ajal ühes kohas ei tähenda, et me oleme võrdsed või sarnased, see on juhus!
Üks on tark, teine ei õpi kunagi saapapaelagi siduma. Mõni peab viisi teine mitte...
Isiksusest on saanud mingit sorti fiktsionaalne tegelane, kes esineb ainult kirjanduses.
20 - 21 sajandi koledused, sõjad, on tapnud tundliku üksikisiku uskumused. Radiatsioon on nüristanud meie meeled, mis on asendunud pimeda solidaarsusega teiste olevuste vastu. Meie loodud rahvuslik identiteet tugineb kindlatele stereotüüpidele, mis on vaid paindumatu psühhoanalüütilise lähtepunkti tagajärg.
8 miljardit inimest ja kõigest 4 inimtüüpi! Wow!

Individualismi peetakse halvamaiguliseks terminiks seostades seda egoismi egotsentrismi ja isegi üksildusega. Lihtne seletus sellele tuleneb majanduslikust korrast - üksi ei ole me nii tootlikud kui massis. Ilmselgelt on kasulikum sisse sööta negatiivset tagapõhja osadele terminitele. Inimeste arvamusi ja tundeid on võimalik raadio ja telemeediaseguse hüpnoosiga suunata nagu kraanist tulevat veejuga. Sõnad omandavad tähenduse vastavalt vajadusele ning riigikorrale. See, mis oli eile halb on homme kangelastegu ning vastupidi.
George Orwell koostas selle tobeda fenomeni uurimiseks tabeli veretöödest alates 1918.aastast kuni tänase päevani: "Selgus, et eranditult igal aastal on neid siin või seal tehtud, ja on raske meelde tuletada juhtu, kus nii vasak kui ka parempoolsed oleksid korraga uskunud üht ja sama juttu./../ Iga hetk võib olukord järsult muutuda ning eilsest vaieldamatust veretööst saab homme naeruväärne vale - ainult seetõttu, et poliitmaastik on muutunud"
Poolehoid on alati võitjate poolel. Senikaua kuni inimene ei ole sõda võitnud on ta terrorist, hetkest mil ta võidab saab temast järsku vabadusvõitleja, metsavend, apostel, päästja, midaiganes.
Mass dehumanization.