Michel Focault kardab "Diskursuse korras", et meie sotsialiseerumine on meie kujutlust ja tahet niivõrd piiranud, et me ei oska isegi soovitada alternatiivi oma praegusele ühiskonnale.
Mina siiski usun, et senikaua kuni on olemas kasvõi paar sotsiaalselt kodutut inimest, kes, võib isegi öelda, et masohistliku mõnuga, on valmis õõnestama teiste teadlikkust ning vahetevahel iseendale valetades maapinda kõigutama ja vaimseid varjendeid kaevama, on meil veel lootust.
Lootust, et homne tuleb teistsugune.
Ei, mitte parem, teisugune, sest kogu oma naiivsuses ja lapsikuses on inimene jõudnud sinnamaani, et keegi ei kahtle enam, et homne päev on parem, uus auto kiirem uus telefon veel väiksem ja ilusam. Sotsiaalne hüvang on meie jaoks enesestmõistetav nagu õhk. Üsna rumal.
Inimese tänamatus on ületanud igasuguseid piirid, mistõttu on sõna "inimlik" (loe N4) kaotanud igasuguse väärtuse.
Ma tänan, et ma ei pea iga hommik päikest üles tarima ja õhtul tagasi viima. Ma tänan, et ma olen üks.
Üksikond on meie päralt!
Etskae!
No comments:
Post a Comment