Teadagi pürgimine isikliku ekstaasi poole paratamatult välistab suures osas tähelepanelikkuse teiste inimeste vastu. Kas see on egoism? Kui inimene oleks loodud üdini hoolivaks olevuseks oleks meil võime tunda teiste valu ja tunda nende tundeid. Paraku on aga meie päralt vaid täiesti isiklik lõpmata subjektiivne ning koherentne maailm. Kildudest kokkupandud loogikajada, mis on igahetk laiali pudenemas, sest pooli asju ei anna lihtsalt seletada st. annab küll aga tänased seletused homme ju ei kõlba. Raske on olla pidevalt kahevahel, pidevalt valmis oma tänaseid põhimõtteid homme ümber kirjutama.
Õigus olla iseenda vastu julm võiks ju olla, seda enam, et puudub alus mitte olla...
Teiste inimeste kannatustele juhib kõige paremini tähelepanu kõrvalolijate ükskõiksus. Kujutage ette tänavaserval lebamas raskelt haavatud inimest, veritsemas, valust sõnatu ning tema kõrval kohvikus on lõbus seltskond, mis rahulikult õlut rüüpab ja muliseb. Auch.
Teiste inimeste kannatustele juhib kõige paremini tähelepanu kõrvalolijate ükskõiksus. Kujutage ette tänavaserval lebamas raskelt haavatud inimest, veritsemas, valust sõnatu ning tema kõrval kohvikus on lõbus seltskond, mis rahulikult õlut rüüpab ja muliseb. Auch.
No comments:
Post a Comment